Genesis 44 Cross References - Estonian

¹ Siis ta käskis oma kojaülemat, öeldes: „Täida meeste kotid viljaga, nii palju kui nad jaksavad kanda, ja pane igamehe raha ta koti suhu. ² Ja minu karikas, see hõbekarikas, pane noorima koti suhu ühes ta viljarahaga!" Ja ta tegi, nagu Joosep käskis. ³ Hommikul, kui läks valgeks, lasti minema mehed ja nende eeslid. ⁴ Kui nad olid linnast väljunud ega olnud veel kaugele jõudnud, ütles Joosep oma kojaülemale: „Võta kätte, aja mehi taga, ja kui oled nad tabanud, siis ütle neile: miks tasute head kurjaga? ⁵ Eks see ole see, millest mu isand joob ja millest ta endeid otsib? Olete käitunud halvasti, et tegite nõnda!" ⁶ Ja kui ta nad tabas, siis ta rääkis neile needsamad sõnad. ⁷ Aga nad vastasid temale: „Miks räägib mu isand nõndaviisi? Su sulasele oleks teotuseks nõnda teha. ⁸ Vaata, raha, mis me leidsime oma kottide suust, tõime sulle tagasi Kaananimaalt. Kuidas võiksime siis varastada su isanda kojast hõbedat või kulda? ⁹ Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me teised jääme su isandale orjadeks!" ¹⁰ Siis ta ütles: „Olgu see nüüd ka nõnda teie sõnade järgi. Kelle juurest see leitakse, jäägu mulle sulaseks, ja te teised olete süüta!" ¹¹ Ja nad tõttasid ning tõstsid igaüks oma koti maha ja iga mees tegi oma koti lahti. ¹² Ja ta otsis nad läbi, alates vanemast ja lõpetades nooremaga - ja karikas leiti Benjamini kotist! ¹³ Siis nad käristasid oma riided lõhki, iga mees pani oma eeslile koorma selga ja nad läksid tagasi linna. ¹⁴ Ja Juuda läks ühes oma vendadega Joosepi kotta, kes oli alles seal, ja nad heitsid maha tema ette. ¹⁵ Ja Joosep ütles neile: „Mis tegu see on, mis te olete teinud? Eks te tea, et niisugune mees nagu mina, oskab endeid seletada?" ¹⁶ Siis vastas Juuda: „Mida me oma isandale ütleme? Kuidas peame rääkima ja kuidas endid õigustama? Jumal on avastanud su sulaste süü! Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks, niihästi meie kui see, kelle käest karikas leiti!" ¹⁷ Aga ta ütles: „Ei tule mulle mõttessegi seda teha! Mees, kelle käest karikas leiti, peab jääma mulle sulaseks, te teised aga minge rahuga oma isa juurde!" ¹⁸ Siis astus Juuda tema juurde ja ütles: „Mu isand, luba ometi oma sulast rääkida üks sõna mu isanda kõrva ees ja su viha ärgu süttigu põlema oma sulase vastu, sest sina oled nagu vaarao ise! ¹⁹ Mu isand küsis oma sulaseilt, öeldes: ons teil isa või mõni vend? ²⁰ Ja meie vastasime oma isandale: meil on vana isa ja üks nooruk, ta vanas eas sündinud, alles noor; aga selle vend on surnud ja ta on üksi oma emast järele jäänud, ja ta isa armastab teda. ²¹ Ja sa ütlesid oma sulaseile: tooge ta minu juurde, et ma näeksin teda oma silmaga. ²² Ja me vastasime oma isandale: nooruk ei või isast lahkuda. Kui ta lahkuks oma isast, siis see sureks. ²³ Ja sa ütlesid oma sulaseile: kui teie noorim vend ei tule ühes teiega, siis te ei saa enam näha mu nägu. ²⁴ Ja kui me läksime su sulase, meie isa juurde ja andsime temale teada oma isanda sõnad, ²⁵ siis ütles meie isa: minge jälle tagasi, ostke meile pisut leiba. ²⁶ Aga me vastasime: me ei või minna. Kui meie noorim vend on ühes meiega, siis me läheme, sest me ei saa näha selle mehe nägu, kui meie noorim vend ei ole ühes meiega. ²⁷ Ja su sulane, minu isa, ütles meile: te teate, et mu naine on mulle kaks poega ilmale toonud. ²⁸ Aga üks läks mu juurest ära ja ma ütlesin: ta on tõesti maha murtud! Ja ma pole teda tänini enam näinud. ²⁹ Kui te nüüd võtate ka selle mu silma alt ja temaga juhtub õnnetus, siis saadate mu hallid juuksed kurvastusega hauda. ³⁰ Ja kui ma nüüd tuleksin su sulase, oma isa juurde ja ühes meiega ei oleks poiss, kelle hingesse tema hing on kiindunud, ³¹ ja kui ta siis näeb, et poissi ei ole, ta sureb ja su sulased on sinu sulase, meie isa hallid juuksed saatnud murega hauda, ³² sest su sulane on poisile käemeheks mu isa juures, kuna ma olen öelnud: kui ma ei too teda sinu juurde, siis ma jään oma isa ees alatiseks süüdlaseks. ³³ Ja nüüd siis jäägu su sulane poisi asemel sulaseks mu isandale ja poiss mingu ühes oma vendadega. ³⁴ Sest kuidas võiksin minna oma isa juurde, kui poiss ei oleks ühes minuga? Et ma ei näeks seda õnnetust, mis juhtub mu isaga!"

² siis ütles Aabraham vanimale sulasele oma peres, kes valitses kõige üle, mis tal oli: „Pane nüüd oma käsi mu puusa alla!

²⁵ Ja Joosep käskis täita nende kotid viljaga, panna igaühe raha tagasi ta kotti ja anda neile teemoona; ja neile tehti nõnda.

² Ja kui nad olid ära söönud vilja, mis nad Egiptusest olid toonud, siis nende isa ütles neile: „Minge ostke meile pisut leiba!"

¹⁶ Kui Joosep nägi, et Benjamin oli nendega kaasas, siis ta ütles oma kojaülemale: „Vii need mehed mu kotta ja tapa tapaveis ning valmista see, sest need mehed söövad minuga lõunat!"

¹⁹ Ja nad astusid mehe juurde, kes oli Joosepi kojaülem, ja rääkisid temaga koja ukse ees

¹⁵ Selles asjas ma katsun teid läbi: nii tõesti kui vaarao elab, ei pääse te siit minema enne kui teie noorim vend on siia tulnud! ¹⁶ Läkitage eneste hulgast üks, et ta tooks teie venna. Teid aga jäetakse vangi ja teie kõnesid uuritakse, kas neis on tõtt. Muidu olete, nii tõesti kui vaarao elab, maakuulajad!"

²⁰ ja tooge mu juurde oma noorim vend, siis saavad teie kõned tõeks ja te ei pea surema!" Ja nad tegid nõnda.

³² Ja temale pandi eraldi ja neile eraldi, ja egiptlastele, kes tema juures sõid, eraldi, sest egiptlased ei söö leiba üheskoos heebrealastega - see on egiptlastele jäledus!

¹⁶ Vaata, Mina läkitan teid nagu lambaid huntide keskele! Olge siis arukad nagu maod ja vagurad nagu tuvid!

⁸ Ma ei ütle seda käskides, vaid seades teiste usinust teile eeskujuks, ma tahaksin teada saada, kas teiegi armastus on tõsine.

³² Jeesus kostis neile: "Palju häid tegusid Ma olen teile näidanud Oma Isast; missuguse teo pärast te tahate Mind kividega visata?"

²⁷ Ja Laaban vastas temale: „Kui ma nüüd sinu silmis armu leiaksin! Märgid näitavad mulle, et Issand on mind sinu pärast õnnistanud!"

¹⁵ Ja Joosep ütles neile: „Mis tegu see on, mis te olete teinud? Eks te tea, et niisugune mees nagu mina, oskab endeid seletada?"

²⁵ Aga kolmandal päeval, kui nad olid valudes, võtsid kaks Jaakobi poega, Siimeon ja Leevi, Diina vennad, kumbki oma mõõga ja läksid takistamatult linna ja tapsid ära kõik meesterahvad. ²⁶ Nad tapsid mõõgateraga ka Hamori ja tema poja Sekemi, võtsid Sekemi kojast Diina ja läksid ära. ²⁷ Jaakobi pojad tulid haigetele kallale ja riisusid linna, sellepärast et nad nende õe olid ära teotanud. ²⁸ Nad võtsid ära nende pudulojused, veised ja eeslid ja mis iganes oli linnas või väljal. ²⁹ Nad viisid ära kõik nende varanduse ja kõik nende lapsed ja naised, ja riisusid kõik, mis kodades oli. ³⁰ Aga Jaakob ütles Siimeonile ja Leevile: „Te saadate mind õnnetusse, sellepärast et te mind olete teinud vihatavaks maa elanike, kaananlaste ja perislaste hulgas! Mul on vähe mehi: kui nad kogunevad mu vastu, siis nad löövad mind ja me hukkume, niihästi mina kui mu pere!" ³¹ Kuid nemad vastasid: „Kas ta siis tohtis talitada meie õega nagu hooraga?"

²² Ja kui Iisrael elas seal maal, juhtus, et Ruuben läks ja magas oma isa liignaise Billa juures. Ja Iisrael sai sellest kuulda.

¹⁸ Aga nad nägid teda kaugelt ja enne kui ta jõudis nende juurde, võtsid nad õelalt nõuks teda tappa. ¹⁹ Nad ütlesid üksteisele: „Näe, sealt tuleb see unenägude sepitseja! ²⁰ Tulgem nüüd, tapkem tema, visakem ta mõnesse kaevu ja öelgem, et kuri elajas sõi tema ära! Siis saame näha, mis ta unenäod tähendavad!" ²¹ Kui Ruuben seda kuulis, siis ta tahtis teda nende käest päästa ja ütles: „Ärgem võtkem temalt hinge!" ²² Ja Ruuben ütles neile: „Ärge valage verd, visake ta siia kõrbes olevasse kaevu, aga ärge pange oma kätt tema külge!" Sest ta tahtis teda päästa nende käest ja saata tagasi isa juurde. ²³ Ja kui Joosep tuli oma vendade juurde, siis kiskusid need Joosepil kuue seljast, kirju kuue, mis tal seljas oli, ²⁴ ja võtsid tema ning viskasid kaevu; aga kaev oli tühi, selles ei olnud vett. ²⁵ Seejärel nad istusid leiba võtma. Ja kui nad oma silmad üles tõstsid ja vaatasid, ennäe, siis tuli ismaeliitide killavoor Gileadist! Nende kaamelid kandsid mitmesugust vaiku, palsamit ja lõhnaainest, ja nad olid sellega teel alla Egiptusesse. ²⁶ Ja Juuda ütles oma vendadele: „Mis kasu sellest on, kui me tapame oma venna ja katame kinni tema vere? ²⁷ Tulge, müüme tema ismaeliitidele, aga meie käed ärgu puudutagu teda, sest ta on meie lihane vend!" Ja ta vennad kuulasid teda. ²⁸ Kui siis Midjani mehed, kaupmehed, mööda läksid, tõmbasid ja võtsid nad Joosepi kaevust välja ja müüsid Joosepi kahekümne hõbetüki eest ismaeliitidele; ja need viisid Joosepi Egiptusesse. ²⁹ Kui Ruuben tuli tagasi kaevu juurde, vaata, siis ei olnud Joosepit enam kaevus! Siis ta käristas oma riided lõhki ³⁰ ja läks tagasi oma vendade juurde ning ütles: „Poissi ei ole enam! Ja mina, kuhu ma nüüd lähen?" ³¹ Siis nad võtsid Joosepi kuue ja tapsid ühe siku ning kastsid kuue verre. ³² Ja nad saatsid kirju kuue, tulid oma isa juurde ning ütlesid: „Selle me leidsime! Tunnista nüüd, kas see on su poja kuub või mitte?"

¹⁶ Ja ta pöördus teelt tema poole ning ütles: „Lase ma heidan su juurde!" Sest ta ei teadnud, et see oli tema minia. Aga too vastas: „Mis sa mulle annad, kui sa heidad mu juurde?" ¹⁷ Ta ütles: „Ma läkitan sulle karjast ühe sikutalle!" Ja naine vastas: „Jah, kui sa annad mulle pandi, seniks kui sa läkitad!" ¹⁸ Siis ta küsis: „Mis võiks olla pandiks, mille ma pean sulle andma?" Ja tema vastas: „Su pitsat ja vöö ja kepp, mis sul käes on!" Ja ta andis need temale ning heitis ta juurde; ja naine sai temast käima peale.

¹⁸ Palvetage meie eest! Sest me oleme veendunud selles, et meil on hea südametunnistus ja me tahame kõiges käituda kaunisti.

²¹ Ja nad ütlesid üksteisele: „Me oleme tõesti süüdi oma venna pärast, kelle hinge kitsikust me nägime, kui ta palus meilt armu ja meie ei võtnud teda kuulda. Sellepärast on see kitsikus meile tulnud!"

²⁷ Kui üks oma koti avas, et öömajal eeslile toitu anda, siis ta nägi oma raha, ja vaata, see oli koti suus!

³⁵ Ja kui nad oma kotte tühjendasid, vaata, siis oli igaühe rahakukkur ta kotis! Ja nähes oma rahakukruid, nemad ja nende isa hakkasid kartma.

¹² Ja võtke ühes kahekordne raha; ka see raha, mis teie kottide suus tagasi tuli, võtke jälle ühes - vahest oli see eksitus.

²¹ Aga kui me seejärel jõudsime öömajale ja tegime oma kotid lahti, vaata, siis oli igamehe raha ta koti suus, meie raha selle täiskaalus! Me tõime selle nüüd tagasi. ²² Ja me tõime ka teise raha leiva ostmiseks enestega kaasa. Me ei tea, kes oli pannud meie raha meie kottidesse."

⁷ Aga nad vastasid temale: „Miks räägib mu isand nõndaviisi? Su sulasele oleks teotuseks nõnda teha.

¹⁸ Tema küsis Temalt: "Missugused?" Jeesus ütles: "Sa ei tohi tappa; Sa ei tohi abielu rikkuda; Sa ei tohi varastada; Sa ei tohi valet tunnistada;

⁹ Sest käsk: "Sa ei tohi abielu rikkuda; sa ei tohi tappa; sa ei tohi varastada; sa ei tohi ülekohut tunnistada; sa ei tohi himustada", ja iga teine käsk on kokku võetud sellesse sõnasse: "Armasta oma ligimest nagu iseennast!"

¹⁰ Sest kes kogu käsuõpetust peab ja eksib ühe vastu, on saanud süüdlaseks kõigi vastu. ¹¹ Sest See, Kes on öelnud: "Sa ei tohi abielu rikkuda!", on ka öelnud: "Sa ei tohi tappa!" Kui sa nüüd ei riku abielu, aga tapad, siis oled saanud käsust üleastujaks.

³² See, kelle juurest sa leiad oma jumalad, ärgu jäägu elama! Meie suguvendade ees otsi läbi, mis mul kaasas on, ja võta ära, mis on sinu!" Aga Jaakob ei teadnud, et Raahel oli need varastanud.

¹⁸ Aga mehed kartsid, kui neid Joosepi kotta viidi, ja ütlesid: „Meid viiakse raha pärast, mis eelmisel korral meie kottides tagasi tuli, et veeretada meie peale süüd ja kippuda meile kallale ning võtta orjadeks meid ja meie eeslid!"

¹⁶ Siis vastas Juuda: „Mida me oma isandale ütleme? Kuidas peame rääkima ja kuidas endid õigustama? Jumal on avastanud su sulaste süü! Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks, niihästi meie kui see, kelle käest karikas leiti!"

¹¹ Sest kui ma midagi ülekohut olen teinud ja seda, mis on surma väärt, siis ma ei tõrgu suremast; aga kui selles, milles need mind süüdistavad, ei ole mitte midagi, siis ei või ükski mind nende kätte anda; mina nõuan keisri kohut!"

¹⁷ Aga ta ütles: „Ei tule mulle mõttessegi seda teha! Mees, kelle käest karikas leiti, peab jääma mulle sulaseks, te teised aga minge rahuga oma isa juurde!"

³³ Ja nüüd siis jäägu su sulane poisi asemel sulaseks mu isandale ja poiss mingu ühes oma vendadega.

²⁴ Aga kui ta hakkas aru tegema, toodi üks ta ette, kes oli talle kümme tuhat talenti võlgu. ²⁵ Aga kui tal ei olnud maksta, käskis isand müüa tema ja ta naise ja ta lapsed ja kõik, mis tal oli, ja maksta.

³⁶ Ja nende isa Jaakob ütles neile: „Te teete mind lapsetuks! Joosepit ei ole enam ja Siimeoni ei ole enam ja Benjamini tahate ka võtta. See kõik on tulnud minu peale!" ³⁷ Aga Ruuben rääkis oma isale, öeldes: „Võid surmata mu mõlemad pojad, kui ma ei too teda sinu juurde! Anna ta minu hooleks ja ma toon ta tagasi sinu juurde!" ³⁸ Kuid tema ütles: „Minu poeg ei lähe ühes teiega alla, sest ta vend on surnud ja tema üksi on üle jäänud. Kui temaga teel, mida te käite, õnnetus juhtub, siis saadate mu hallid juuksed murega hauda!"

¹⁴ Kõigeväeline Jumal lasku teid leida halastust selle mehe ees, et ta teiega ära saadaks teie teise venna ja Benjamini. Aga kui jään lasteta, siis jään lasteta!"

³³ Ja nad pandi istuma temaga vastamisi, esmasündinu esimesena ja noorim viimsena, ja mehed panid seda isekeskis imeks.

² Ja minu karikas, see hõbekarikas, pane noorima koti suhu ühes ta viljarahaga!" Ja ta tegi, nagu Joosep käskis.

²⁶ Aga me vastasime: me ei või minna. Kui meie noorim vend on ühes meiega, siis me läheme, sest me ei saa näha selle mehe nägu, kui meie noorim vend ei ole ühes meiega. ²⁷ Ja su sulane, minu isa, ütles meile: te teate, et mu naine on mulle kaks poega ilmale toonud. ²⁸ Aga üks läks mu juurest ära ja ma ütlesin: ta on tõesti maha murtud! Ja ma pole teda tänini enam näinud. ²⁹ Kui te nüüd võtate ka selle mu silma alt ja temaga juhtub õnnetus, siis saadate mu hallid juuksed kurvastusega hauda. ³⁰ Ja kui ma nüüd tuleksin su sulase, oma isa juurde ja ühes meiega ei oleks poiss, kelle hingesse tema hing on kiindunud, ³¹ ja kui ta siis näeb, et poissi ei ole, ta sureb ja su sulased on sinu sulase, meie isa hallid juuksed saatnud murega hauda, ³² sest su sulane on poisile käemeheks mu isa juures, kuna ma olen öelnud: kui ma ei too teda sinu juurde, siis ma jään oma isa ees alatiseks süüdlaseks.

²⁹ Kui Ruuben tuli tagasi kaevu juurde, vaata, siis ei olnud Joosepit enam kaevus! Siis ta käristas oma riided lõhki ³⁰ ja läks tagasi oma vendade juurde ning ütles: „Poissi ei ole enam! Ja mina, kuhu ma nüüd lähen?" ³¹ Siis nad võtsid Joosepi kuue ja tapsid ühe siku ning kastsid kuue verre. ³² Ja nad saatsid kirju kuue, tulid oma isa juurde ning ütlesid: „Selle me leidsime! Tunnista nüüd, kas see on su poja kuub või mitte?" ³³ Ja ta tundis selle ära ning ütles: „See on mu poja kuub! Kuri elajas on ta ära söönud, Joosep on tõesti maha murtud!" ³⁴ Ja Jaakob käristas oma riided lõhki, kinnitas kotiriide niuete ümber ja leinas oma poega kaua aega.

⁷ Jah, vaadake, me olime väljal vihke sidumas, ja ennäe, minu vihk tõusis üles ning jäigi püsti seisma! Aga vaata, teie vihud ümbritsesid seda ja kummardasid minu vihu ees!" ⁸ Siis ta vennad ütlesid temale: „Kas sina tahad saada meile kuningaks ja hakata meie üle valitsema?" Ja nad vihkasid teda veelgi enam tema unenägude ja kõnede pärast. ⁹ Ja ta nägi veel teise unenäo, jutustas selle oma vendadele ja ütles: „Vaata, ma nägin veel ühe unenäo, ja ennäe, päike, kuu ja üksteist tähte kummardasid minu ees!" ¹⁰ Aga kui ta seda jutustas oma isale ja vendadele, siis ta isa sõitles teda ning ütles temale: „Mis unenägu see küll on, mis sa nägid! Kas mina ja su ema ja vennad tõesti peame tulema ja sinu ees maani kummardama?"

²⁵ Ja nad seadsid kingitused valmis, kuni Joosep tuli lõunale, sest nad olid kuulnud, et nad seal pidid leiba võtma.

¹⁸ Siis tulid ka Joosepi vennad ise, heitsid maha ta ette ja ütlesid: „Vaata, me jääme sulle orjadeks!"

¹⁰ et Jeesuse nimes nõtkuksid kõik põlved, niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste omad, ¹¹ ja iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks.

¹³ Ja Issand Jumal küsis naiselt: „Miks sa seda tegid?" Ja naine vastas: „Madu pettis mind, ja ma sõin!"

¹⁰ Ja Tema ütles: „Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt Minu poole!

²⁶ Kuid Abimelek vastas: „Mina ei tea, kes seda tegi. Sina pole mulle sellest teatanud ja mina ise pole ka midagi kuulnud enne kui täna!"

⁸ Aga ta keeldus ja ütles oma isanda naisele: „Vaata, mu isand ise ei tea, mis kojas on, ja kõik, mis tal on, ta on andnud minu kätte.

⁴ Kui nad olid linnast väljunud ega olnud veel kaugele jõudnud, ütles Joosep oma kojaülemale: „Võta kätte, aja mehi taga, ja kui oled nad tabanud, siis ütle neile: miks tasute head kurjaga? ⁵ Eks see ole see, millest mu isand joob ja millest ta endeid otsib? Olete käitunud halvasti, et tegite nõnda!"

⁷ Jah, vaadake, me olime väljal vihke sidumas, ja ennäe, minu vihk tõusis üles ning jäigi püsti seisma! Aga vaata, teie vihud ümbritsesid seda ja kummardasid minu vihu ees!"

⁹ Ja ta nägi veel teise unenäo, jutustas selle oma vendadele ja ütles: „Vaata, ma nägin veel ühe unenäo, ja ennäe, päike, kuu ja üksteist tähte kummardasid minu ees!"

¹⁸ Aga nad nägid teda kaugelt ja enne kui ta jõudis nende juurde, võtsid nad õelalt nõuks teda tappa. ¹⁹ Nad ütlesid üksteisele: „Näe, sealt tuleb see unenägude sepitseja! ²⁰ Tulgem nüüd, tapkem tema, visakem ta mõnesse kaevu ja öelgem, et kuri elajas sõi tema ära! Siis saame näha, mis ta unenäod tähendavad!" ²¹ Kui Ruuben seda kuulis, siis ta tahtis teda nende käest päästa ja ütles: „Ärgem võtkem temalt hinge!" ²² Ja Ruuben ütles neile: „Ärge valage verd, visake ta siia kõrbes olevasse kaevu, aga ärge pange oma kätt tema külge!" Sest ta tahtis teda päästa nende käest ja saata tagasi isa juurde. ²³ Ja kui Joosep tuli oma vendade juurde, siis kiskusid need Joosepil kuue seljast, kirju kuue, mis tal seljas oli, ²⁴ ja võtsid tema ning viskasid kaevu; aga kaev oli tühi, selles ei olnud vett. ²⁵ Seejärel nad istusid leiba võtma. Ja kui nad oma silmad üles tõstsid ja vaatasid, ennäe, siis tuli ismaeliitide killavoor Gileadist! Nende kaamelid kandsid mitmesugust vaiku, palsamit ja lõhnaainest, ja nad olid sellega teel alla Egiptusesse. ²⁶ Ja Juuda ütles oma vendadele: „Mis kasu sellest on, kui me tapame oma venna ja katame kinni tema vere? ²⁷ Tulge, müüme tema ismaeliitidele, aga meie käed ärgu puudutagu teda, sest ta on meie lihane vend!" Ja ta vennad kuulasid teda. ²⁸ Kui siis Midjani mehed, kaupmehed, mööda läksid, tõmbasid ja võtsid nad Joosepi kaevust välja ja müüsid Joosepi kahekümne hõbetüki eest ismaeliitidele; ja need viisid Joosepi Egiptusesse.

²¹ Ja nad ütlesid üksteisele: „Me oleme tõesti süüdi oma venna pärast, kelle hinge kitsikust me nägime, kui ta palus meilt armu ja meie ei võtnud teda kuulda. Sellepärast on see kitsikus meile tulnud!" ²² Ja Ruuben vastas neile, öeldes: „Eks ma rääkinud teile ja öelnud: ärge tehke pattu poisi vastu! Aga teie ei kuulanud. Vaata, nüüd nõutaksegi tema verd!"

⁸ Ja Juuda ütles oma isale Iisraelile: „Saada poiss minuga ja me võtame kätte ning läheme, et jääksime elama ega sureks, ei meie ega sina ega meie väetid lapsed. ⁹ Mina olen temale käemeheks, nõua teda minult. Kui ma ei too teda tagasi sinu juurde ja ei sea sinu palge ette, siis jään su ees alatiseks süüdlaseks!

⁹ Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me teised jääme su isandale orjadeks!"

³² sest su sulane on poisile käemeheks mu isa juures, kuna ma olen öelnud: kui ma ei too teda sinu juurde, siis ma jään oma isa ees alatiseks süüdlaseks.

² Sest missuguse kohtuga te kohut mõistate, niisugusega mõistetakse teile kohut; ja missuguse mõõduga te mõõdate, niisugusega möödetakse ka teile.

² Ei ole midagi varjatud, mis ei tuleks ilmsiks, ega ole midagi salajas, mida ei saadaks teada.

³⁷ Aga kui nad seda kuulsid, läks see neil südamest läbi ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele Apostlitele: "Mehed, vennad, mis me peame tegema?"

²⁵ Jäägu Sinust kaugele see tegu, et tapad õige ühes õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see Sinu poolt tegemata! Kas kõige maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?"

²⁹ et sa meile kurja ei tee, nõnda nagu me sinusse ei ole puutunud, vaid oleme sulle ainult head teinud ja sind rahuga ära saatnud. Sina oled ju nüüd Issanda õnnistatu!"

³² Ja nad saatsid kirju kuue, tulid oma isa juurde ning ütlesid: „Selle me leidsime! Tunnista nüüd, kas see on su poja kuub või mitte?" ³³ Ja ta tundis selle ära ning ütles: „See on mu poja kuub! Kuri elajas on ta ära söönud, Joosep on tõesti maha murtud!"

¹⁸ Ja kolmandal päeval ütles Joosep neile: „Tehke seda, siis jääte elama! Mina olen jumalakartlik:

³⁰ Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel räägin! Vahest leidub seal kolmkümmend?" Ja Tema vastas: „Ma ei tee seda, kui sealt leian kolmkümmend!"

³² Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme?" Ja Tema vastas: „Ma ei hävita kümne pärast!"

⁴⁰ Sina pead olema mu koja üle ja kogu mu rahvas kuulaku sinu sõna. Ainult aujärje poolest ma tahan olla suurem sinust!"

⁴⁴ Ja vaarao ütles Joosepile: „Mina olen vaarao, aga ilma sinu tahtmata ei tohi keegi tõsta kätt ega jalga kogu Egiptusemaal!"

²² Sest Isa ei mõista kohut kellegi üle, vaid kõik kohtu on Ta annud Poja kätte,

²⁹ Mehed, vennad, olgu lubatud teie peavanemast Taavetist lausa öelda, et ta on surnud ja maha maetud ja tema haud on meie juures tänapäevani.

⁷ Kui Joosep nägi oma vendi, siis ta tundis nad ära, aga tegi ennast neile võõraks ja rääkis nendega karmilt ning küsis neilt: „Kust te tulete?" Ja nad vastasid: „Kaananimaalt, et leiba osta!" ⁸ Joosep tundis oma vendi, aga nemad ei tundnud teda. ⁹ Siis meenusid Joosepile unenäod, mis ta neist unes oli näinud, ja ta ütles neile: „Te olete maakuulajad. Olete tulnud vaatama, kust maa lahti on!" ¹⁰ Aga nemad ütlesid: „Ei, mu isand, su sulased on tulnud leiba ostma!

⁷ Ja nad vastasid: „See mees päris väga meie ja meie suguseltsi järele, küsides: kas teie isa alles elab? Ons teil veel mõni vend? Ja me andsime temale teada, nagu asi on. Kas võisime teada, et ta ütleb: tooge oma vend siia?"

²⁹ Kui ta oma silmad üles tõstis ja nägi oma venda Benjamini, oma ema poega, siis ta küsis: „Ons see teie noorim vend, kellest te mulle rääkisite?" Ja ta ütles: „Jumal olgu sulle armuline, mu poeg!"

¹⁸ Ja kui ta hing oli välja minemas, sest varsti ta surigi, pani ta temale nimeks Ben-Ooni; aga selle isa kutsus teda Benjaminiks.

³ Iisrael armastas Joosepit enam kui kõiki oma poegi, sest ta oli tema vana ea poeg, ja ta tegi temale kirju kuue.

¹⁹ Nad ütlesid üksteisele: „Näe, sealt tuleb see unenägude sepitseja!

³³ Ja ta tundis selle ära ning ütles: „See on mu poja kuub! Kuri elajas on ta ära söönud, Joosep on tõesti maha murtud!" ³⁴ Ja Jaakob käristas oma riided lõhki, kinnitas kotiriide niuete ümber ja leinas oma poega kaua aega. ³⁵ Kõik ta pojad ja tütred püüdsid teda trööstida, kuid ta ei lasknud ennast trööstida, vaid ütles: „Ma lähen tõesti leinates oma poja juurde hauda!" Ja tema isa nuttis teda taga.

¹³ Siis nad vastasid: „Meie, su sulased, olime kaksteist venda, ühe mehe pojad Kaananimaalt. Ja vaata, noorim on praegu meie isa juures, aga üht ei ole enam olemas."

³⁶ Ja nende isa Jaakob ütles neile: „Te teete mind lapsetuks! Joosepit ei ole enam ja Siimeoni ei ole enam ja Benjamini tahate ka võtta. See kõik on tulnud minu peale!"

³⁸ Kuid tema ütles: „Minu poeg ei lähe ühes teiega alla, sest ta vend on surnud ja tema üksi on üle jäänud. Kui temaga teel, mida te käite, õnnetus juhtub, siis saadate mu hallid juuksed murega hauda!"

⁷ Ja nad vastasid: „See mees päris väga meie ja meie suguseltsi järele, küsides: kas teie isa alles elab? Ons teil veel mõni vend? Ja me andsime temale teada, nagu asi on. Kas võisime teada, et ta ütleb: tooge oma vend siia?" ⁸ Ja Juuda ütles oma isale Iisraelile: „Saada poiss minuga ja me võtame kätte ning läheme, et jääksime elama ega sureks, ei meie ega sina ega meie väetid lapsed.

²⁷ Ja su sulane, minu isa, ütles meile: te teate, et mu naine on mulle kaks poega ilmale toonud. ²⁸ Aga üks läks mu juurest ära ja ma ütlesin: ta on tõesti maha murtud! Ja ma pole teda tänini enam näinud. ²⁹ Kui te nüüd võtate ka selle mu silma alt ja temaga juhtub õnnetus, siis saadate mu hallid juuksed kurvastusega hauda. ³⁰ Ja kui ma nüüd tuleksin su sulase, oma isa juurde ja ühes meiega ei oleks poiss, kelle hingesse tema hing on kiindunud,

²¹ Benjamini pojad olid Bela, Beker, Asbel, Geera, Naaman, Eehi, Roos, Muppim, Huppim ja Aard.

⁸ Juuda, sind ülistavad su vennad! Sinu käsi on su vaenlaste turjal, sind kummardavad su isa pojad!

¹² Kui Ta linna värava ligi jõudis, vaata, siis kanti välja surnut, oma ema ainust poega; ja ema oli lesk. Ja suur hulk linna rahvast oli temaga.

¹⁵ Selles asjas ma katsun teid läbi: nii tõesti kui vaarao elab, ei pääse te siit minema enne kui teie noorim vend on siia tulnud!

³⁰ Ja kui ma nüüd tuleksin su sulase, oma isa juurde ja ühes meiega ei oleks poiss, kelle hingesse tema hing on kiindunud,

¹⁵ Selles asjas ma katsun teid läbi: nii tõesti kui vaarao elab, ei pääse te siit minema enne kui teie noorim vend on siia tulnud! ¹⁶ Läkitage eneste hulgast üks, et ta tooks teie venna. Teid aga jäetakse vangi ja teie kõnesid uuritakse, kas neis on tõtt. Muidu olete, nii tõesti kui vaarao elab, maakuulajad!" ¹⁷ Ja ta pani nad üheskoos kolmeks päevaks vahi alla. ¹⁸ Ja kolmandal päeval ütles Joosep neile: „Tehke seda, siis jääte elama! Mina olen jumalakartlik: ¹⁹ kui olete ausad mehed, jäägu üks teie vendadest aheldatuna hoonesse, kus te olite vahi all, aga teised minge viige vilja näljahäda pärast teie kodudes ²⁰ ja tooge mu juurde oma noorim vend, siis saavad teie kõned tõeks ja te ei pea surema!" Ja nad tegid nõnda.

³ Ja Juuda vastas temale, öeldes: „See mees kinnitas meile väga ja ütles: te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole ühes teiega.

⁵ Aga kui sa teda ei läkita, siis me ei lähe, sest see mees ütles meile: te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole ühes teiega!"

²⁹ Ja nad tulid oma isa Jaakobi juurde Kaananimaale ning andsid temale teada kõik, mis neile oli juhtunud, öeldes: ³⁰ „See mees, maa isand, rääkis meiega karmilt ja pidas meid salajasiks maakuulajaiks. ³¹ Aga me ütlesime temale: me oleme ausad mehed, me ei ole maakuulajad. ³² Meid oli kaksteist venda, oma isa pojad. Üht ei ole enam ja noorim on praegu meie isa juures Kaananimaal. ³³ Ja see mees, maa isand, ütles meile: sellest ma saan teada, kas te olete ausad: jätke üks oma vendadest minu juurde ja võtke vilja näljahäda pärast teie kodudes ja minge ³⁴ ning tooge oma noorim vend minu juurde, et saaksin teada, et te ei ole maakuulajad, vaid olete ausad mehed. Siis ma annan teile venna tagasi ja te võite maal liikuda vabalt."

⁴ Kui sa nüüd läkitad meie venna ühes meiega, siis läheme ja ostame sulle leiba. ⁵ Aga kui sa teda ei läkita, siis me ei lähe, sest see mees ütles meile: te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole ühes teiega!"

⁷ Kas tema peaks toast vastama ning ütlema: Ära tee mulle tüli, uks on juba lukus ja mu lapsukesed on minuga voodis; ma ei või üles tõusta sulle andma!?

¹⁸ Jaakob armastas Raahelit, seepärast ta ütles: „Ma teenin sind seitse aastat su noorema tütre Raaheli pärast!" ¹⁹ Laaban vastas: „Ma annan ta parem sinule kui mõnele teisele mehele. Jää minu juurde." ²⁰ Ja Jaakob teenis Raaheli pärast seitse aastat, ja need olid tema silmis nagu üksikud päevad, sellepärast et ta teda armastas. ²¹ Siis Jaakob ütles Laabanile: „Anna mu naine mulle kätte, sest aeg on täis, et ma võin minna tema juurde!"

²⁸ Ja Jaakob tegi nõnda ning pidas sellega pulmanädala ära, siis ta andis oma tütre Raaheli temale naiseks.

²² Aga Jumal mõtles Raahelile, ja Jumal kuulis teda ning avas tema üsa. ²³ Ja ta sai käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Jumal võttis ära mu teotuse!" ²⁴ Ja ta pani temale nimeks Joosep, öeldes: „Annaks Issand mulle lisaks veel teisegi poja!" ²⁵ Ja kui Raahel oli Joosepi ilmale toonud, siis Jaakob ütles Laabanile: „Lase mind, et saaksin minna koju ja oma kodumaale!

¹⁶ Siis nad läksid Peetelist teele. Aga kui veel tükk maad oli minna Efratani, pidi Raahel sünnitama, ja tal oli raske sünnitus. ¹⁷ Tema raske sünnituse ajal ütles aitajanaine temale: „Ära karda, sest ka seekord on sul poeg!" ¹⁸ Ja kui ta hing oli välja minemas, sest varsti ta surigi, pani ta temale nimeks Ben-Ooni; aga selle isa kutsus teda Benjaminiks.

¹⁹ Jaakobi naise Raaheli pojad olid Joosep ja Benjamin.

¹³ Ja Iisrael ütles Joosepile: „Eks ole su vennad Sekemis karja hoidmas? Tule, ma läkitan sind nende juurde!" Ja tema vastas: „Siin ma olen!" ¹⁴ Siis ta ütles temale: „Mine ometi vaatama, kas su vendade käsi hästi käib ja kas kari on korras, ja too mulle sõna!" Ta läkitas teda Hebroni orust ja ta tuli Sekemisse.

³³ Ja ta tundis selle ära ning ütles: „See on mu poja kuub! Kuri elajas on ta ära söönud, Joosep on tõesti maha murtud!"

³¹ ja kui ta siis näeb, et poissi ei ole, ta sureb ja su sulased on sinu sulase, meie isa hallid juuksed saatnud murega hauda,

³⁴ Sest kuidas võiksin minna oma isa juurde, kui poiss ei oleks ühes minuga? Et ma ei näeks seda õnnetust, mis juhtub mu isaga!"

²⁶ Ja Juuda ütles oma vendadele: „Mis kasu sellest on, kui me tapame oma venna ja katame kinni tema vere? ²⁷ Tulge, müüme tema ismaeliitidele, aga meie käed ärgu puudutagu teda, sest ta on meie lihane vend!" Ja ta vennad kuulasid teda.

³⁵ Kõik ta pojad ja tütred püüdsid teda trööstida, kuid ta ei lasknud ennast trööstida, vaid ütles: „Ma lähen tõesti leinates oma poja juurde hauda!" Ja tema isa nuttis teda taga.

²⁹ Kui te nüüd võtate ka selle mu silma alt ja temaga juhtub õnnetus, siis saadate mu hallid juuksed kurvastusega hauda.

¹⁰ Sest kurvastus Jumala meele järgi saavutab meeleparanduse, mis toob pääste, mida ei kahetseta; aga maailma kurvastus toob surma.

¹³ Aga me ei taha, et teil, vennad, oleks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teiegi ei läheks nõnda kurvaks nagu teised, kellel ei ole lootust.

⁷ Vaevalt ju keegi läheb surma õige eest; ehk mõni küll julgeks surra hea sõbra eest. ⁸ Ent Jumal osutab Oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime; ⁹ kui palju enam me nüüd, olles õigeks saanud Tema veres, pääseme Tema kaudu viha eest. ¹⁰ Sest kui meid Jumalaga lepitati Tema Poja surma kaudu, kui me alles olime Jumala vaenlased, kui palju enam päästetakse meid Tema elu läbi nüüd, kus me juba oleme lepitatud.

³ Sest ma sooviksin ise saada äraneetavaks, Kristusest lahku oma vendade heaks, kes on mu sugulased liha poolest,

²² Sedavõrd on palju parem ka leping, mille käemeheks on saanud Jeesus.

¹⁶ Sellest me oleme ära tundnud Jumala armastuse, et Tema Oma elu on jätnud meie eest; ja meiegi peame jätma elu vendade eest.