Proverbs 17 Cross References - Estonian

⁴ vaid et sa lähed minu maale ja mu sugulaste juurde ning võtad sealt naise mu pojale Iisakile!" ⁵ Aga sulane ütles temale: „Võib-olla naine ei taha mulle järgneda siia maale. Kas ma siis tõesti pean su poja viima tagasi maale, kust sa oled ära tulnud?" ⁶ Siis ütles Aabraham temale: „Hoia, et sa ei vii mu poega sinna tagasi! ⁷ Issand, taeva Jumal, Kes mind võttis mu isakojast ja mu sünnimaalt ja Kes mulle rääkis ning vandus, öeldes: sinu soole ma annan selle maa! - Tema Ise läkitab Oma Ingli sinu ees, et saaksid sealt mu pojale naise võtta. ⁸ Aga kui naine ei taha sulle järgneda, siis oled sa sellest mu vandest vaba. Ainult ära vii mu poega sinna tagasi!" ⁹ Siis sulane pani käe oma isanda Aabrahami puusa alla ja vandus temale selle kõne kohaselt. ¹⁰ Ja sulane võttis oma isanda kaamelitest kümme kaamelit ning läks, ja tal oli oma isandalt kaasas kõiksugu kalleid asju; ta võttis kätte ja läks Mesopotaamiasse Naahori linna. ¹¹ Seal laskis ta õhtul kaamelid põlvili heita väljaspool linna veekaevu juures sel ajal, kui veeviijad välja tulid, ¹² ning ütles: „Issand, minu isanda Aabrahami Jumal, lase ometi see mul täna korda minna ja tee head mu isandale Aabrahamile! ¹³ Vaata, ma seisan veeallika juures ja linnaelanike tütred tulevad vett viima. ¹⁴ Sündigu siis, et tütarlaps, kellele ma ütlen: kalluta oma kruusi, et ma saaksin juua! ja kes vastab: joo, ja ma joodan ka su kaameleid! - on see, kelle sa oled määranud oma sulasele Iisakile. Sellest ma siis tean, et sa mu isandale oled head teinud." ¹⁵ Ja veel enne kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tuli välja Rebeka, kes oli sündinud Betuelile, Aabrahami venna Naahori naise Milka pojale; ja tal oli kruus õlal. ¹⁶ Ja tütarlaps oli väga ilusa välimusega, alles neitsi ja mehe poolt puutumata. Ta läks alla allika juurde, täitis kruusi ja tuli üles. ¹⁷ Siis jooksis sulane temale vastu ning ütles: „Anna mulle oma kruusist pisut vett rüübata!" ¹⁸ Tema vastas: „Joo, mu isand!" Ja ta tõstis kähku kruusi alla oma käele ning andis temale juua. ¹⁹ Ja olles temale juua andnud, ütles ta: „Ma ammutan ka su kaamelitele, kuni needki on joonud." ²⁰ Ja ta tühjendas kähku oma kruusi künasse ning jooksis jälle kaevule vett ammutama ja ammutas kõigile ta kaamelitele. ²¹ Mees aga silmitses teda vaikides, et mõista, kas Issand oli ta teekonna lasknud korda minna või mitte. ²² Ja kui kaamelid olid joonud, võttis mees kuldrõnga, pooleseeklilise, ja kaks käevõru ta käte jaoks, kümme kuldseeklit väärt, ²³ ning küsis: „Kelle tütar sa oled? Ütle ometi mulle! Ons su isa kojas meile ööbimispaika?" ²⁴ Ja ta vastas temale: „Mina olen Betueli, Naahori ja Milka poja tütar." ²⁵ Ta ütles temale veel: „Niihästi õlgi kui muud loomasööta on meil küllalt, ööbimispaikki on olemas." ²⁶ Siis mees kummardas ja heitis Issanda ette ²⁷ ning ütles: „Kiidetud olgu Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, Kes mu isandale ei ole keelanud Oma heldust ja tõde! Issand on mind teekonnal juhtinud mu isanda vendade kotta!" ²⁸ Aga tütarlaps jooksis ning teatas oma ema perele, mis oli sündinud. ²⁹ Ja Rebekal oli vend, Laaban nimi; ja Laaban jooksis välja, mehe juurde allikale. ³⁰ Sest kui ta nägi rõngast ja käevõrusid oma õe kätel, ja kui ta oli kuulnud oma õe Rebeka sõnu, kes ütles: „Nõnda rääkis mulle see mees!" - siis ta läks selle mehe juurde, ja ennäe, see seisis kaamelite juures allikal! ³¹ Ja ta ütles: „Tule sisse, Issanda õnnistatu! Miks sa väljas seisad? Ma olen korda seadnud koja ja kaamelite paiga." ³² Mees tuli siis kotta ja Laaban päästis kaamelid lahti, andis õlgi ja toitu kaamelitele ning tõi vett tema ja ühes temaga olevate meeste jalgade pesemiseks. ³³ Siis pandi temale rooga ette. Aga ta ütles: „Ma ei söö enne kui ma oma asja olen rääkinud!" Ja talle vastati: „Räägi!" ³⁴ Siis ta ütles: „Mina olen Aabrahami sulane. ³⁵ Issand on mu isandat väga õnnistanud, nõnda et ta on jõukaks saanud: Ta on temale andnud pudulojuseid ja veiseid, hõbedat ja kulda, sulaseid ja ümmardajaid, kaameleid ja eesleid. ³⁶ Ja Saara, mu isanda naine, on vanas eas mu isandale poja ilmale toonud, ja sellele on ta andnud kõik, mis tal on. ³⁷ Ja mu isand vannutas mind, öeldes: sa ei tohi võtta mu pojale naist kaananlaste tütarde seast, kelle maal ma elan, ³⁸ vaid sa pead minema mu isakotta ja mu suguvõsa juurde ning sealt võtma naise mu pojale! ³⁹ Aga mina ütlesin oma isandale: võib-olla naine ei tule minuga? ⁴⁰ Siis ta vastas mulle: Issand, Kelle palge ees ma olen käinud, läkitab Oma Ingli sinuga ja laseb su teekonna korda minna, et saad mu pojale naise võtta minu suguvõsast ja minu isakojast. ⁴¹ Mu vandest sa vabaned sel juhul, kui sa tuled mu suguvõsa juurde, aga nemad ei anna sulle, siis oled mu vandest vaba. ⁴² Ma jõudsin täna allika juurde ja ütlesin: Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kui Sa nüüd tahad korda saata mu teekonna, mida ma käin, ⁴³ siis vaata, ma seisan veeallika juures. Kui üks neitsi tuleb vett viima ja ma temale ütlen: anna mulle oma kruusist pisut vett juua! ⁴⁴ ja kui tema mulle vastab: joo ise, ja ma ammutan ka su kaamelitele! siis on tema see naine, kelle Issand on määranud mu isanda pojale. ⁴⁵ Veel enne kui olin kõneluse iseenesega lõpetanud, vaata, siis tuli Rebeka, kruus õlal, ja läks alla allika juurde ning ammutas vett. Ja ma ütlesin temale: anna mulle juua! ⁴⁶ Siis ta tõstis kähku kruusi õlalt alla ning ütles: joo, ja ma joodan ka su kaameleid. Ja mina jõin ning tema jootis mu kaameleid. ⁴⁷ Ja ma küsisin temalt ning ütlesin: kelle tütar sa oled? Ja tema vastas: Betueli, Naahori ja Milka poja tütar. Siis ma panin temale rõnga ninasse ja käevõrud kätele, ⁴⁸ kummardasin ning heitsin Issanda ette ja kiitsin Issandat, oma isanda Aabrahami Jumalat, Kes mind oli juhatanud õigele teele, et saaksin võtta oma isanda vennatütre ta pojale. ⁴⁹ Ja kui te nüüd tahate osutada heldust ja truudust mu isandale, siis öelge mulle. Aga kui mitte, öelge sedagi mulle, ja ma pöördun siis kas paremat või vasakut kätt!" ⁵⁰ Seepeale vastasid Laaban ja Betuel ning ütlesid: „Issandalt on see asi alguse saanud! Me ei või sulle sõnagi lausuda, ei halba ega head. ⁵¹ Vaata, Rebeka on su ees, võta tema ja mine! Saagu ta naiseks su isanda pojale, nõnda nagu Issand on öelnud!" ⁵² Kui Aabrahami sulane kuulis nende sõnu, siis ta kummardas maani Issanda ees. ⁵³ Ja sulane võttis välja hõbe- ja kuldriistad ja riided ning andis Rebekale; ka tema vennale ja emale andis ta kalleid asju. ⁵⁴ Siis nad sõid ja jõid, tema ja mehed, kes ühes temaga olid, ja nad ööbisid seal. Aga hommikul, kui nad olid tõusnud, ütles ta: „Saatke mind nüüd mu isanda juurde!" ⁵⁵ Aga tütarlapse vend ja ema vastasid: „Jäägu tütarlaps veel mõneks ajaks, kas või kümneks päevakski meie juurde. Siis sa võid minna." ⁵⁶ Kuid tema ütles neile: „Ärge mind viivitage, sest Issand on lasknud mu teekonna korda minna. Saatke mind teele, et saaksin minna oma isanda juurde!" ⁵⁷ Siis nad ütlesid: „Me kutsume tütarlapse ja küsime tema suust!" ⁵⁸ Ja nad kutsusid Rebeka ning küsisid temalt: „Kas tahad minna ühes selle mehega?" Ja ta vastas: „Ma lähen!" ⁵⁹ Siis nad saatsid ära oma õe Rebeka ja tema imetaja, ja Aabrahami sulase ja tema mehed. ⁶⁰ Ja nad õnnistasid Rebekat ning ütlesid temale: „Õeke, sinust tulgu tuhat korda kümme tuhat, ja sinu sugu vallutagu oma vihameeste väravad!" ⁶¹ Siis Rebeka ja tema tüdrukud tõusid, istusid kaamelite selga ning järgnesid mehele. Nõnda võttis sulane Rebeka ja läks. ⁶² Iisak aga oli tulemas Lahhai-Roi kaevu poolt, sest ta elas Lõunamaal. ⁶³ Ja Iisak oli vastu õhtut läinud väljale mõtisklema; ja kui ta oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tulid kaamelid! ⁶⁴ Kui Rebeka oma silmad üles tõstis ja nägi Iisakit, siis ta laskus kaameli seljast ⁶⁵ ning küsis sulaselt: „Kes on see mees, kes meile väljal vastu tuleb?" Ja sulane vastas: „See on mu isand!" Siis Rebeka võttis loori ja kattis ennast. ⁶⁶ Ja sulane jutustas Iisakile kõigest, mis ta oli teinud. ⁶⁷ Ja Iisak viis Rebeka oma ema Saara telki; ja ta võttis Rebeka, see sai tema naiseks ja ta armastas teda. Nõnda leidis Iisak troosti pärast oma ema surma.

⁷ et teie usk, kui see on läbi katsutud, leitaks kallihinnalisem olevat kullast, mis kaob ja siiski tules läbi katsutakse, ja oleks teile kiituseks ja hiilguseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel,

²³ Ja tema lapsed Ma lõpetan surmaga, ja kõik kogudused tunnevad ära, et Mina olen See, Kes katsub läbi neerud ja südamed, ja Ma annan teile igaühele teie tegude järgi.

³ Sest tuleb aeg, et nad tervet õpetust ei taha sallida, vaid enestele otsivad õpetajaid iseeneste himude järgi, sedamööda kuidas nende kõrvad sügelevad, ⁴ ja käänavad kõrvad ära tõest ning pöörduvad tühjade juttude poole. ⁵ Nemad on maailmast; sellepärast nad räägivad maailmast ja maailm kuuleb neid.

³ Ja ma nägin ühe tema peadest olevat nagu surmavalt haavatud; ja tema surmahaav paranes. Ja kogu ilmamaa imetles jälgides metsalist, ⁴ ja nad kummardasid lohet, et ta metsalisele oli andnud selle võimu, ja kummardasid metsalist ning ütlesid: "Kes on metsalise sarnane ja kes suudab sõdida tema vastu?" ⁵ Ja temale anti suu rääkida suurustamise ja jumalapilke sõnu, ja temale anti meelevald tegutseda nelikümmend ja kaks kuud. ⁶ Ja ta avas oma suu pilkamiseks Jumala vastu, et pilgata Tema nime ja tema telki, neid, kes taevas elavad. ⁷ Ja temale anti võimus pidada sõda pühadega ja nad ära võita; ja temale anti meelevald iga suguharu ja rahva ja keele ja rahvahõimu üle. ⁸ Ja teda hakkavad kummardama kõik, kes maa peal elavad, kelle nimed maailma algusest ei ole kirjutatud tapetud Talle eluraamatusse.

¹⁵ Olge rõõmsad rõõmsatega, nutke nutjatega!

¹⁷ Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna puuduses olevat ja suleb oma südame tema eest, kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?

²³ Ja Joosep nägi Efraimi lapsi kolm põlve; ka Manasse pojast Maakirist sündis lapsi Joosepi põlvede peale.

⁵ Sa silmakirjatseja! Tõmba esiti palk omast silmast, ja siis sa seletad tõmmata pindu oma venna silmast.

⁹ Aga Eesav ütles: „Mul eneselgi on küllalt, mu vend! Jäägu sulle, mis sul on!" ¹⁰ Kuid Jaakob vastas: „Sugugi mitte! Kui ma nüüd su silmis olen armu leidnud, siis võta mu kingitus minult vastu! Sest ma olen ju tohtinud näha su palet, otsekui näeks Jumala palet, ja sa oled olnud mu vastu lahke! ¹¹ Võta nüüd minu tervituskink, mis sulle toodi, sest Jumal on olnud mu vastu armuline ja mul on kõike küllalt!" Ja ta käis temale peale, kuni ta võttis.

¹¹ Siis ütles neile Iisrael, nende isa: „Kui see nõnda on, siis tehke seda. Võtke maa parimast oma kottidesse ja viige sellele mehele meeleheaks pisut palsamit ja pisut mett, kalleid rohte ja mürri, pähkleid ja mandleid.

⁸ Kõigepealt olgu teie armastus südamlik üksteise vastu, sest "armastus katab pattude hulga".

¹⁹ Ma noomin ja karistan kõiki, keda Ma armastan. Ole siis väga hoolas ja paranda meelt!

⁴¹ Nad ütlesid Temale: "Need kurjad ta hukkab ära kurjasti ja annab viinamäe teiste aednike kätte, kes annavad temale vilja omal ajal."

⁷ Aga kuningas vihastus ja läkitas oma sõjaväed välja, hukkas need tapjad ja süütas nende linna põlema.

²⁷ Aga need mu vaenlased, kes ei tahtnud mind kuningaks, tooge tänna ja tapke nad ära minu ees!"

¹⁶ Kui nüüd Heroodes nägi, et targad olid teda petnud, siis ta vihastus väga ja läkitas ning laskis tappa kõik poeglapsed Petlemas ja kogu selle ümbruskonnas, kaheaastased ja nooremad, vastavalt ajale, mida ta tarkadelt oli hoolega uurinud.

⁵ Ja ta viskas hõbetükid maha templisse ja läks kõrvale ja poos enese.

²⁵ Siis vastas kõik rahvas ning ütles: "Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale!"

¹⁷ Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga; mõtelge ikka sellele, mis hea on kõigi inimeste suhtes!

¹⁵ Katsuge, et ükski teisele ei tasu kurja kurjaga, vaid püüdke ikka teha head üksteisele ja kõikidele.

⁹ Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid vastupidi, õnnistage, sest te teate, et olete kutsutud pärima õnnistust!

⁸ Siis Aabram ütles Lotile: „Ärgu olgu riidu minu ja sinu vahel, minu karjaste ja sinu karjaste vahel. Meie, mehed, oleme ju vennad! ⁹ Eks ole kogu maa su ees lahti? Mine nüüd minu juurest ära, lähed sina vasakut kätt, lähen mina paremat kätt; lähed sina paremat kätt, lähen mina vasakut kätt."

³⁹ Aga Mina ütlen teile: Ärge pange vastu kurjale, vaid kui keegi sind lööb vastu su paremat kõrva, siis kääna temale ka teine; ⁴⁰ ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ja võtta su vammuse, jäta ka kuub; ⁴¹ ja kes sind sunnib kaasas käima ühe penikoorma, sellega mine kaks.

¹ Aga neil päevil kui jüngrite arv suurenes, tõusis nurin kreekakeelsete juutide seas heebrealaste vastu, et igapäevases abiandmises õieti ei hoolitud nende leskedest. ² Siis kutsusid need kaksteist eneste juurde jüngrite hulga ning ütlesid: "See ei sobi, et me kõrvale jätame Jumala sõna ja hoolt kanname toidulaudade eest. ³ Sellepärast, vennad, vaadake endi seast seitse meest, kellel on hea tunnistus ja kes on täis Vaimu ja tarkust, kelle me seaksime sellesse ametisse. ⁴ Meie aga tahame pidevalt olla palvetamises ja sõna teenistuses!" ⁵ See kõne oli kogu rahvahulga meelt mööda. Ja nad valisid Stefanose, mehe täis usku ja Püha Vaimu, ja Filippuse ja Prokorose ja Nikaanori ja Timoni ja Parmena ja Nikolaose, juudiusku pöördunud antiohlase.

² Kui sellest tõusis lahkmeel ja Paulusel ja Barnabasel ei olnud nendega mitte pisut vaidlemist, siis tehti otsuseks, et Paulus ja Barnabas ning mõned muud nende seast lähevad Jeruusalemma Apostlite ja vanemate juurde selle tüliküsimuse pärast. ³ Siis kogudus saatis nad teele, ja nemad läksid Foiniikiast ja Samaariast läbi ning jutustasid paganate pöördumisest ja tegid sellega suure rõõmu kõigile vendadele. ⁴ Kui nad saabusid Jeruusalemma, võtsid kogudus, Apostlid ja vanemad nad vastu. Ja nemad jutustasid, mis suuri asju Jumal oli teinud, olles nendega. ⁵ Aga mõned variseride usulahust, kes olid saanud usklikuks, astusid esile ning ütlesid: "Neid tuleb ümber lõigata ja käskida pidada Moosese käsku!" ⁶ Siis Apostlid ja vanemad tulid kokku seda asja arutama. ⁷ Ja kui asjast tekkis palju vaidlust, tõusis Peetrus ning ütles neile: "Mehed, vennad, teie teate, et Jumal juba ammusest ajast teie seast on ära valinud mind, et minu suu läbi paganad kuuleksid Evangeeliumi sõna ja usuksid. ⁸ Ja südametundja Jumal on neile andnud tunnistuse, andes neile Püha Vaimu otsekui meilegi, ⁹ ega ole teinud mingisugust vahet meie ja nende vahel, puhastades nende südamed usu läbi. ¹⁰ Miks te siis nüüd kiusate Jumalat, et panete jüngrite kaela ikke, mida meie esiisad ega meie ei ole suutnud kanda? ¹¹ Ent me usume Issanda Jeesuse Kristuse armu läbi saada õndsaks, otse nõnda kui nemadki!" ¹² Aga kogu rahvahulk jäi vait ja nad kuulasid, kuidas Barnabas ja Paulus jutustasid, mis suuri tunnustähti ja imesid Jumal paganate seas oli teinud nende läbi. ¹³ Kui nad siis olid jutu lõpetanud, võttis Jakoobus sõna ning ütles: "Mehed, vennad, kuulge mind! ¹⁴ Siimon on seletanud, kuidas Jumal esiti võttis eesmärgiks võita Oma nimele rahvas paganate seast. ¹⁵ Sellega sobivad ühte prohvetite sõnad, nagu on kirjutatud: ¹⁶ "Pärast seda Ma tulen jälle ja ehitan üles Taaveti lagunenud maja ning parandan ära tema varemed ja püstitan ta uuesti, ¹⁷ et muudki inimesed otsiksid Issandat ja kõik rahvad, kelle üle on nimetatud Minu nimi, ütleb Issand, Kes seda teeb, ¹⁸ mis on teada igavikust." ¹⁹ Sellepärast arvan mina, et neile, kes paganate seast pöörduvad Jumala poole, ei peaks tehtama raskusi, ²⁰ vaid neile kirjutatagu, et nad hoiduksid väärjumalate rüveduse, porduelu, lämbunu ja vere eest. ²¹ Sest Moosesel on vanast ajast kõigis linnades küllalt neid, kes teda kuulutavad, ning teda loetakse igal hingamispäeval kogudusekodades."

¹⁸ Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega.

¹¹ ja otsiksite au selles, et elate vaiksesti ja ajate oma asju ning teete tööd oma kätega, nõnda nagu me oleme teid käskinud,

²³ Väldi rumalaid ja lapsikuid küsimusi; sest sa tead, et need toovad tüli. ²⁴ Ent Issanda sulane ärgu tülitsegu, vaid olgu lahke kõikide vastu, osav õpetama, valmis kannatama kurja,

¹⁴ Kui teil aga on südames kibedat kadedust ja riiakat meelt, siis ärge kiidelge ja ärge valetage tõe vastu. ¹⁵ See ei ole see tarkus, mis tuleb ülalt, vaid muldne, maine, kurjast vaimust pärit. ¹⁶ Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on korratust ja igat halba asja. ¹⁷ Ent tarkus, mis on ülalt on küll kõigepealt puhas, siis rahulik, leplik, sõnakuulelik, täis halastust ja head vilja, kahtluseta, teeskluseta. ¹⁸ Õiguse vilja aga külvatakse rahus nende heaks, kes peavad rahu!

¹⁸ Siis kogu hulk kisendas väga ning ütles: "Hukka ära, lase meile Barabas vabaks!" ¹⁹ See oli mingi linnas sündinud mässu ja tapmise pärast vangi heidetud. ²⁰ Siis Pilaatus tõstis jälle häält nende vastu, tahtes vabaks lasta Jeesuse. ²¹ Aga nemad karjusid: "Löö risti, löö Ta risti!" ²² Siis ta ütles neile kolmat puhku: "Mis Ta siis on kurja teinud? Ma pole Temast leidnud ühtki surmasüüd. Sellepärast ma karistan teda ja lasen ta vabaks!" ²³ Aga nad käisid peale, suure kisendamisega nõudes, et Jeesus löödaks risti. Ja nende hüüded võtsid võimust. ²⁴ Siis Pilaatus tegi otsuse, et sünniks nende palve järele. ²⁵ Ta laskis neile vabaks selle, kes mässamise ja tapmise pärast oli vangitorni heidetud ja keda nemad vabaks palusid. Aga Jeesuse ta andis nende meelevalla kätte.

⁵ Aga kes tegusid ei tee, vaid usub Temasse, Kes mõistab õigeks jumalatu, sellele arvatakse tema usk õiguseks,

⁶ Te olete hukka mõistnud Õige ja olete Ta tapnud; Ta ei pane teile vastu.

²⁰ Sest igaüks, kes teeb kurja, vihkab valgust ega tule valguse juure, et ta tegusid ei laidetaks.

⁴⁶ Aga Paulus ja Barnabas kõnelesid julgesti ning ütlesid: "Teile pidi Jumala sõna esiti räägitama; kuid et te selle enesest ära lükkate ega arva endid olevat igavest elu väärt, siis me pöördume paganate poole.

²⁶ ja on öelnud: mine selle rahva juurde ja ütle: kuuldes te kuulete ega mõista, ja nähes te näete ega taipa! ²⁷ Sest selle rahva süda on tuimaks läinud ja nad kuulevad raskesti oma kõrvadega ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et Mina neid parandaksin!

¹ Aga olles kaastegevad me ka manitseme, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks!

¹³ Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest! ¹⁴ Teie olete Mu sõbrad, kui te teete, mida Mina teid käsin.

¹¹ Sest niihästi pühitseja kui pühitsetavad on kõik üht Isa; sel põhjusel Tema ka ei häbene neid nimetada vendadeks,

²⁰ Sest ma kardan, et kui ma tulen, ma ei leia teid niisugustena nagu tahan, ja et teie leiate mind seesugusena, nagu te ei taha. Ma kardan, et teie seas vahest on riidu, kadedust, viha, jonni, laimamisi, keelekandmist, hooplemist, korratust;

²⁰ Sest mehe viha ei tekita õigust Jumala ees.

¹⁴ Kui teil aga on südames kibedat kadedust ja riiakat meelt, siis ärge kiidelge ja ärge valetage tõe vastu. ¹⁵ See ei ole see tarkus, mis tuleb ülalt, vaid muldne, maine, kurjast vaimust pärit. ¹⁶ Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on korratust ja igat halba asja.

⁶ Samuti on keel tuli, on maailm täis ülekohut; keel meie liikmete seas saab selliseks, mis reostab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust. ⁷ Sest kõikide, niihästi metselajate kui lindude, niihästi roomajate kui mereelajate loomu võib inimese loomujõud talitseda ja on talitsenud, ⁸ kuid keelt ei suuda ükski inimene talitseda, seda rahutut pahategijat, täis surmavat mürki.

³⁴ Kui Eesav oli nelikümmend aastat vana, siis ta võttis naiseks Juuditi, hetiit Beeri tütre, ja Baasmati, hetiit Eeloni tütre.

³ Ja ma olen kirjutanud teile seda otse selleks, et mulle teie juurde tulles ei saaks osaks kurvastust neilt, kes mind pidid rõõmustama; sest mul on teist kõigist see lootus, et minu rõõm on teie kõikide rõõm.

¹⁹ Mina, Paulus, olen seda kirjutanud ise oma käega: "Mina maksan!" Ma seda ei ütlegi, et sa iseenesegi oled mulle võlgu. ²⁰ Jah, vend, mina tahaksin, et mul sinust oleks kasu Issandas! Kosuta mu südant Kristuses!

⁴ Mul ei ole suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tões käivat.

² Kelle läbi me oleme ka usus saanud ligipääsu sellele armule, milles me nüüd oleme, ja kiitleme Jumala au lootusest. ³ Aga mitte üksnes sellest, vaid me kiitleme ka viletsustest, teades, et viletsus saadab kannatlikkuse, ⁴ ja kannatlikkus saadab püsivuse ja püsivus lootuse; ⁵ aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, Kes meile on antud.

⁷ nõnda et teie hoopis vastupidi peate temale andeks andma ja teda kinnitama, et teda veel suurem kurvastus ära ei neelaks.

¹⁰ Sest kurvastus Jumala meele järgi saavutab meeleparanduse, mis toob pääste, mida ei kahetseta; aga maailma kurvastus toob surma.

¹⁰ Ja Juudas Iskariot, üks neist kaheteistkümnest, läks ülempreestrite juure, et Teda neile ära anda. ¹¹ Kui nad seda kuulsid, said nad rõõmsaks ja lubasid anda talle raha. Ja ta hakkas otsima, kuidas ta saaks teda ära anda parajal ajal.

¹⁷ Kui keegi tahab teha Tema tahtmist, see tunneb, kas see õpetus on Jumalast või kas Mina räägin Iseenesest.

¹⁶ Sest kõik, mis on maailmas, lihahimu, silmahimu ja elukõrkus, ei ole Isast, vaid on maailmast.

²⁵ Jäägu Sinust kaugele see tegu, et tapad õige ühes õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see Sinu poolt tegemata! Kas kõige maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?"

²² Aga kui Ta seda oli ütelnud, lõi üks sulaseist, kes seisid seal juures, Jeesust kõrva ääre ning üttes: "Kas Sa nõnda vastad ülempreestrile?"

¹⁹ Teie teate seda, mu armsad vennad. Olgu vaid iga inimene nobe kuulma, pikaline rääkima, pikaline vihale.

² Sest me kõik eksime palju. Kui keegi kõnes ei eksi, siis ta on täiuslik mees ja võib ka talitseda kogu ihu.

¹⁸ Õiguse vilja aga külvatakse rahus nende heaks, kes peavad rahu!